Hasso Krull: Tule, öö pimedus, võta mind sülle: Barthes, Haneke, Õunpuu

Esimene inimene. Hasso Krul. Selfie.

Hasso Krull, luuletaja ja tõlkija, TÜHI õppejõud. Tänu fotograafidest sõpradele aeg-ajalt esinenud ka modellina.

Tule, öö pimedus, võta mind sülle: Barthes, Haneke, Õunpuu

Roland Barthes’i essee „La chambre claire“ (e.k „Camera lucida“) vastandab korduvalt fotograafiat ja filmikunsti, eelistades esimest. Siiski leiab ta ka filmi juures ühe eelise, millest on juttu 23. ptk-s: ekraan ei olevat raam, vaid kattevari (pas un cadre, mais un cache), sealt väljunud tegelane elab edasi ja teatav „pime ala“ topeldab lakkamatult filmi vaataja nägemisvälja (un „champ aveugle“ double sans cesse la vision partielle). Fotole annab Barthes’i meelest sellise „pimeda ala“ alles punctum, „peen väljaspoolsus“ (hors-champ subtil), mis võimaldab justkui pildist välja astuda: ilma selleta jääb foto üheseks ehk „unaarseks“ (photo unaire, mille näidetena Barthes toob välja reportaaži ja pornograafia, 17. ptk).

Ometi on ühesus ka filmikunsti häda. Tavaliselt põhjustab selle valitsev narratiiv, tuntud muinasjutu-motiive varieeriv, teisendav ja ümberpöörav jutustus (kangelane pannakse proovile, talle antakse imelist abi, ta maksab õiglaselt kätte, vastassugupool tunnustab ja imetleb teda jne). Selline jutustus tekitab vaatajas tunde, et väljaspool kaadrit polegi midagi, s.t seal pole midagi märkimisväärset. Niisugune ilmne viga muutub seetõttu ise mõnede filmide teemaks. Sellised filmid hakkavad mängima „pimeda ala“ ja „peene väljaspoolsusega“, mille peavoolukino hooletusse jättis. Vaatlen järgnevalt kahte näidet, Michael Haneke „Caché“ ja Veiko Õunpuu „Roukli“, mis väljaspoolsuse filmi teemaks võtavad ja jutustuse topeldavad, luues teose, mida on raske ammendavalt ümber jutustada.

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale.)

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Sügiskool on pühendatud Roland Barthes'ile ja tema esseele "Helekamber" ehk "Camera lucida". Mulle tundus, et kõige rohkem sarnaneb helekambrile vannituba, sellepärast tegin pildi seal. Riietasin end nõnda, et võiksin samas kostüümis esineda ka Mammastes. See on minu elu esimene selfie.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

Foto on minu jaoks graafia, valguse kirjutatud kujutis. Barthes'i meelest oli foto maagiline, ja arvan, et see on nii ka tänapäeval, kuigi nüüd on enamasti tegemist tõrjemaagiaga. Tõrjemaagia heaks näiteks on Facebook, kus keegi kunagi ei ole päris oma nägu, või siis pannakse sinna mõttetuid kujutisi, et kurivaime segadusse ajada. Teine hea näide on reisifoto: tundmatusse kohta sattudes teen sellest kõigepealt pildi, et saada ta oma võimusesse.

3) Kas foto on objektiivne?

Foto kui maagiline akt on alati objektiivne, s.t ta on suunatud objektile. Kui foto oleks subjektiivne, siis oleks tegu pigem palvetamise ehk eneseabiga.