Täistabamus!

Vasakult: Maris, Egon (kõige pikema käega), Martin ja Elo. Selfie.

Udune ja vihmane pühapäeva pärastlõuna Vanemuise ees, koht kus algas ja lõppes sügiskool. Osalejatele. 

Meile, korraldajatele, algas ju sügiskool juba augustis. Andes enda käe ja südame, lootsime õnnestumist. Nüüd saame öelda: see õnnestus!

Me täname teid kõiki, kes te osalesite selles tähenduslikus, kohati improvisatsioonilises sügiskoolis. Meid oli kokku 66. See osalejatearv võtab siiani sõnatuks.

Kuid sügiskooli lõppedes ei ole sügiskool veel läbi! Jälgige uudisvoogu kindlasti edasi, sest taasavaldamisele tulevad (analoog)fotod ja ettekanded.

Ärge siis järgmise aasta sügiskooli maha magage! ;)

Sügiskooli täieline nähtumus

Naeratav semiootika sügiskool

Sügiskoolist sai osa 68 osalejat, kellest ühispilt jäädvustas 60.

Lisaks praegusetele ja endistele semiootika tudengitele ja õppejõududele, oli osalejaid maali, filosoofia, sotsioloogia, kirjanduse, tehnotroonika, kultuuri, botaanika, teatrikunsti, ajaloo, füüsika, kunstiajaloo, folkloristika, etnolooogia, arvuti, programmeerimise ja filmi erialalt. Kes õppimas, kes töötamas nendel erialadel.

Kliki fotole, et seda SUURELT vaadata (ja alla laadida) :)

Ööhelitegijad Puumeister & Oja

Kui pimedaks läheb, siis lugeda ja vaadata ei saa, kuid kuulata küll. Sügiskooli ööhelid valivad Ott Puumeister ja Martin Oja. Teistel jääb üle vaid käe tõsta ja hüpata!

Ott Puumesiter. Selfie.

Ott Puumeister on Tartu ülikooli semiootika doktorant. Uurimisteemadeks biovõim ja -poliitika —kuidas inimeste elu muundub ja muudetakse esmatähtsaks poliitiliseks objektiks/subjektiks. Ühesõnaga, inimene poliitilise olendina niivõrd kuivõrd ta on elusolend teiste elusolendite seas — ja mitte erinev ning eriline (nt keelelise võimekuse poolest jne). Inimese sisemine loodus/loomsus ilmneb biovõimu raames fundamentaalselt poliitilisena. 

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite? 

See hämar pilt on tehtud DJ Shadow ja Cut Chemisti tuuri Renegades of Rhythm Tallinna kontserdil. Shadow album "Endtroducing" aitas mul 90ndate teisel poolel mõista, mis asi üleüldse on see, mida nimetatakse muusikaks. Kui tegelane, kes mu vormumises niivõrd tähtis oli, materialiseerub, peab pildistima ruumis, milles ta seda tegi.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks? 

Pilt olevikust samavõrd hägune kui mälestused minevikust.

3) Kas foto on objektiivne?

Selfie kohta kuuleb ja näeb pidevalt, et tegemist on nartsissismi ilminguga ja seetõttu mingisuguse patoloogia sümptomiga ja nõnda edasi. Hoopis põnevama tõlgenduse annab André Gunthert, kelle jaoks on selfie üheks funktsiooniks objektiivsuse subjektiveerimine — st et objektiivsust sunnitakse mängima indiviidi reeglite järgi. Näiteks: monument, millega koos end pildistan, ei ole enam lihtsalt märk mingist lahingust ega ka lihtsalt mingisse kultuuriruumi kuuluv artefakt — nüüd on ta "omastatud" minu individuaalsesse konteksti. Selles mõttes võiks selfie olla just objektiivsena tajutava lammutamine — perspektiviseerimine (kui lubate nõnda koledat sõna).

Marin Oja. Selfie.

Martin Oja tegi esimesed pildid 4aastaselt Zenit-E olümpia-väljaandega. Kaadrisse jäi muru ja tükike jalgratast. Hiljem Martinist fotograafi ei saanud. Ta õppis semiootikat, tegi paar filmi, kirjutas paar raamatut. Nüüd teeb ta DJ Daysleeperi nime all Raadio 2s saateid ning mängib vahel pidudel muusikat. Ta on ka ringiga tagasi semiootika juurde jõudnud ja õpib doktorantuuris esimesel kursusel. 

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite? 

Täpselt ei mäleta, see oli mõned aastad tagasi. Vist oli tarvis dokumendipilti, muidu poleks selfie't teinud. Panin statiivi üles ja tegin prooviklõpsud, taust pole muidugi paigas.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks? 

Mõnikord olen mõelnud, et foto lubab kunstnikul ruttu ja kerge vaevaga kaifi saada. Et oled midagi ära teinud. Päev on täkkesse läinud. Ega see nii lihtne muidugi pole. Ühel pool telje otsas on meisterlik lavastus, objekti ja valguse seadmine. Teisel pool pöörane juhus, cartier-bressonilik pealesattumine. Vahele jäävad aga need seitse miljardit, kes kõik on äkitsi saanud fotograafideks. Või räägivad hoopis uut keelt, pealtnäha lihtsat ja kõigile mõistetavat. 

3) Kas foto on objektiivne?

Tore oleks ju arvata, et objektiivist sündinu peab objektiivne olema. Tegelikult on foto salakaval. Valetab paremini. Fotot ei osata vist praegugi niipalju kahtlustada kui trükimeediat, kuigi fotokunsti algusest peale on olemas manipulatsioon. Ka filmikunsti juured on otsapidi manipulatsioonis ja animatsioonis. Ning selle kõrvalt võrsuvad kohe ka Meliési eriefektid. Kõige taga on muidugi see, et visuaalset infot inimene lihtsalt peab kõigepealt uskuma. Kahtlus tuleb alati takkajärele. See on geenidega kaasas. Muidu oleks meid kõiki maha löödud ja nahka pandud. 

Sügikooli "pidurdab" kõnejuht Silver Rattasepp

Silver Rattasepp. Selfie.

Esinejate sisse ja väljajuhatamiseks on sügiskooli kõnejuhiks Silver Rattasepp, tautoloog. 

Võttes arvesse Eesti Keele Instituudi nõuannet, ei kasuta me sõna moderaator*, vaid uudissõna kõnejuht**.

Ometi saaks kõnejuhi tegevuse selgituseks kasutada ka sõna moderaator õigeid tähendusi. Tehnilises tähenduses peabki Silver aeglustama sügiskooli esinejate tempot, pakkumaks hingetõmbeaega. Või hoopis muusika tähenduses „heli reguleerima”, sest on ju sügiskool kui omanäoline instrument, mille helipilt on oluline. Endise trummarina peaks Silver biiti tabama…

* Moderaator
** Kõnejuht

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale.)

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Selle nurga alt õnnestus varjata kõike seda, mida nii mõnigi naiivne pildistaja paljastab oma pildil talle endale märkamatuks jäänud taustal.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

Üks mu sõber võttis kunagi kokku põhjuse, miks ta ise kunagi pilte ei tee: "See on justkui mäletama sundimine."

3) Kas foto on objektiivne?

Pedantlikult: mõistagi mitte. Objektiivsuse idee pole mingi suva "vastavus tegelikkusega", vaid on seotud ennustatavuse ja korratavusega. Seega ilmselgelt sada selfie't minust on teaduslikum kui üksainus.

Hasso Krull: Tule, öö pimedus, võta mind sülle: Barthes, Haneke, Õunpuu

Esimene inimene. Hasso Krul. Selfie.

Hasso Krull, luuletaja ja tõlkija, TÜHI õppejõud. Tänu fotograafidest sõpradele aeg-ajalt esinenud ka modellina.

Tule, öö pimedus, võta mind sülle: Barthes, Haneke, Õunpuu

Roland Barthes’i essee „La chambre claire“ (e.k „Camera lucida“) vastandab korduvalt fotograafiat ja filmikunsti, eelistades esimest. Siiski leiab ta ka filmi juures ühe eelise, millest on juttu 23. ptk-s: ekraan ei olevat raam, vaid kattevari (pas un cadre, mais un cache), sealt väljunud tegelane elab edasi ja teatav „pime ala“ topeldab lakkamatult filmi vaataja nägemisvälja (un „champ aveugle“ double sans cesse la vision partielle). Fotole annab Barthes’i meelest sellise „pimeda ala“ alles punctum, „peen väljaspoolsus“ (hors-champ subtil), mis võimaldab justkui pildist välja astuda: ilma selleta jääb foto üheseks ehk „unaarseks“ (photo unaire, mille näidetena Barthes toob välja reportaaži ja pornograafia, 17. ptk).

Ometi on ühesus ka filmikunsti häda. Tavaliselt põhjustab selle valitsev narratiiv, tuntud muinasjutu-motiive varieeriv, teisendav ja ümberpöörav jutustus (kangelane pannakse proovile, talle antakse imelist abi, ta maksab õiglaselt kätte, vastassugupool tunnustab ja imetleb teda jne). Selline jutustus tekitab vaatajas tunde, et väljaspool kaadrit polegi midagi, s.t seal pole midagi märkimisväärset. Niisugune ilmne viga muutub seetõttu ise mõnede filmide teemaks. Sellised filmid hakkavad mängima „pimeda ala“ ja „peene väljaspoolsusega“, mille peavoolukino hooletusse jättis. Vaatlen järgnevalt kahte näidet, Michael Haneke „Caché“ ja Veiko Õunpuu „Roukli“, mis väljaspoolsuse filmi teemaks võtavad ja jutustuse topeldavad, luues teose, mida on raske ammendavalt ümber jutustada.

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale.)

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Sügiskool on pühendatud Roland Barthes'ile ja tema esseele "Helekamber" ehk "Camera lucida". Mulle tundus, et kõige rohkem sarnaneb helekambrile vannituba, sellepärast tegin pildi seal. Riietasin end nõnda, et võiksin samas kostüümis esineda ka Mammastes. See on minu elu esimene selfie.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

Foto on minu jaoks graafia, valguse kirjutatud kujutis. Barthes'i meelest oli foto maagiline, ja arvan, et see on nii ka tänapäeval, kuigi nüüd on enamasti tegemist tõrjemaagiaga. Tõrjemaagia heaks näiteks on Facebook, kus keegi kunagi ei ole päris oma nägu, või siis pannakse sinna mõttetuid kujutisi, et kurivaime segadusse ajada. Teine hea näide on reisifoto: tundmatusse kohta sattudes teen sellest kõigepealt pildi, et saada ta oma võimusesse.

3) Kas foto on objektiivne?

Foto kui maagiline akt on alati objektiivne, s.t ta on suunatud objektile. Kui foto oleks subjektiivne, siis oleks tegu pigem palvetamise ehk eneseabiga.

Tarmo Virves: Robert Cornelius’e autoportree — kõige esimene “selfie”

Tarmo Virves. Selfie.

Tarmo Virvese jaoks on fotograafia ennekõike isiklik progress. See on ka tehniline protsess, kus foto on sageli jääkprodukt, alahindamata selle olulisust. Fotograafiks Tarmo end ei nimeta. Proletaarlasena on ta veendunud, et isetegemise oskus — käsitöö — ei ole häbiasi. Ja käsitöö, sõna otseses mõttes, ambrotüübi ja dagerrotüübi tegemine ongi. Tarmo räägib fotograafia algusaja pildi ilmumisest ning töötoas saab sellest iga soovija osa.

Robert Cornelius’e autoportree — kõige esimene selfie

Mina olengi Robert Cornelius. Sündisin 1809 ja surin 1893. aastal. Kui olin 30, tegin endast pildi, mille taha kirjutasin: “The first light Picture ever taken. 1839.” Täna te ütlete selle kohta “selfie”. 

Ma näitan teile — nii ajakohaselt, kui võimalik —, kuidas ma seda tegin. Ma panen ülesse plaatkaamera; ma tardun, et valgus jõuaks joonistada mu kujutise; ma teen selle plaadiga kõike, et te näeksite ja teaksite, kuidas aeg ja ruum kinni püüda. 

Nii see kõik algas. Kõik see, mis laseb teil täna sekundiga teha endast selfie ning rääkida foto tähendusest.

Loe ka Robert Cornelius’est. 

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale.)

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Selfie’sid on laias laastus kolme sorti: näidatakse end; näidatakse, kellega koos ollakse; näidatakse, kus ollakse. Ajendiks, nagu selfie puhul kombeks, edevus. Või õigem oleks: ebakindlus, sotsiaalne positsioneerimine — enesekureeritud imago, hoolikalt valitud võte enda elust. Mina, vastupidiselt, tegin täiesti argipäevase selfie.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

Foto tähendus üldiselt on laialivalguv teema. Kuid kindel on, et mida rohkem aega möödub, seda märgilisemat tähtsust foto omab.

3) Kas foto on objektiivne?

Foto üldises mõttes ei ole eriti objektiivne. Konkreetne selfie, minu arvates, peegeldab üsna täpselt reaalsust. Ise peaksin seda objektiivseks, samas kui keegi teine näeb siin midagi muud. Me vaatame ja märkame erinevaid asju fotol. Fotot on üsna raske objektiivselt võtta, isegi kui eesmärgiks on objektiivsus, mida see tänapäeva (sotsiaal)meedias ei ole, eriti selfie puhul. 

Sügiskoolis saab osta raamatut "Camera lucida"

"Camera lucida" — viiel erineval moel, kuid sama sisuga. Foto: Egon

Tänu EKA Kirjastusele on võimalik sügiskoolis osta eriti soodsa hinnaga äsja ilmunud Roland Barthes'i raamatut "Camera lucida: märkmeid fotograafiast".

Sügiskoolis ostetud raamatu teeb eriliseks märgistus, mis tuletab raamatu avamisel alati meelde Barthesi 100. sünnipäeva ja sügiskooli. Valida on viie erineva kujundusega raamatu vahel (sisu on kõigil sama! :)

Raamatu hind sügiskoolis on 11 eurot. Osta saab ainult sularahas.

Raamatu toimetaja on Neeme Lopp, tõlkija Anti Saar ning kujundaja Indrek Sirkel. Vt ka raamatu esitlemisuudist.

Registreerimine on avatud!

Ära mõtle, vaid registreeru: vajuta siia, täida ankeet, maksa osalustasu ning tule kohale!

Huvitavad esinejad ja teemad, võimalus olla foto sünni juures, lahe seltskond ja meeleolukad tegevused — tore nädalavahetus on kindel!

Kiirematele registreerujatele on ööseks voodi; teistel aga vabadus valida kuhu madrats ja magamiskott maha panna.

Peeter Laurits: Punktum ja komad

Peeter Laurits. Selfie.

Peeter Laurits on fotograafiat kurjasti ära kasutav kunstnik. Võrumaa Kütioru metsatalust teeb ta mõnikord külastusi teise maailma, mis pole nii müstline ja mütoloogiline, kui tema oma. Ta tuleb, et näidata ja rääkida lugusid  metsadest, jõgedest, järvedest, putukatest, seentest… Lauritsa fotolavastustes sulavad kokku aeg ja keskkond, luues müütilise omailma.

Punktum* ja komad

Ma käsitlen interpunktsiooni fotograafias enda ja teiste loomingu näitel.

* Punktum (punctum) — Barthes'i käsitluses tähendusi genereeriv üksus, mille töömehhanism on puhtalt subjektiivne.

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale ;)

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Pildistasin selle selfie Toomas Kalve kirstus, sest just seal tuli sellise pildi tegemise mõte. 

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

(Peeter Laurits lähtub tehtud selfie’st.) Minu jaoks tähistab see ühte uut radikaalset etappi minu loomingus, kus negatiivi piinatakse ennem kopeerimist viiel erineval moel.

3) Kas foto on objektiivne?

(Peeter Laurits lähtub tehtud selfie’st.) Jaa, see foto on just nii objektiivne, kui üks foto olla saab. Ühelgi mu kaameral ei ole olnud keeret ega bajonetti, mille külge subjektiivi keerata.

Eva Rein: Fotod auto/biograafilises teoses

Eva Rein

Eva Rein on Tartu Ülikooli anglistika osakonna inglise filoloogia assistent. Tema peamiseks uurimis- ja õpetamisvaldkonnaks on Kanada ingliskeelne kirjandus, kesksemateks teemadeks aga identiteet, mälu ning fotograafia ja kirjanduse seosed. Ettekandes uuritakse, millist rolli ja kuidas täidavad fotod teostes, mis on ühtaegu autobiograafilised ja biograafilised.

Fotod auto/biograafilises teoses: teoreetilisi lähtekohti ja analüüsi võimalusi

Roland Barthes’i "Camera lucida: märkmeid fotograafiast" on üks teoseid, milles autobiograafiline ja biograafiline impulss on omavahel väga huvitaval ning liigutaval viisil läbi põimunud. Seejuures on raamat palju enamat, kui Barthes’i ja tema ema lood samade kaante vahel. Barthes’i mõtiskelul on fiktsiooni ja eleegia elementidest kantud ilukirjanduslik allhoovus, samas käsitleb see teoreetilises võtmes fotograafiat ühes mõistete formuleerimise ja rakendamisega.

Kõik see teeb "Camera lucidast" žanriliselt põneva teose, mis kutsub uurima selles olevate fotode ja omaeluloolise teksti vahekorda, aga mis inspireerib nägema ja analüüsima autobiograafia, biograafia ja fotograafia suhteid teisteski teostes.

— — —

NB! Sügiskoolis on võimalik osta EKA Kirjastuse välja antud Roland Barthes'i raamatut "Camera lucida: märkmeid fotograafiast". 

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale ;) 

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Ülikooli Kohvikus konverentsi vastuvõtul tehtud mitteametlik foto ei ole küll endel, aga viimase puudumisel sobivast fotost eraldatud näopilt täidab isiku tutvustamise funktsiooni.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

(Eva Rein lähtub saadetud fotost.) Foto kajastab minu erialast tegevust ja toimib ka mäluankruna, tuues meelde sündmuse ja inimesed, kellega koostöös see teoks sai.

3) Kas foto on objektiivne?

(Eva Rein lähtub saadetud fotost.) Näopildil olev kujutis on referendi suhtes objektiivne, samas on see välja võetud suuremast algupärasest fotost. Nii viitab pilt ka ettekandes käsitletavale referentsiaalsuse küsimusele fotode puhul.

Uku Peterson: Camera obscura – fotograafia esmane ilming?

Uku Peterson. Selfie.

Uku Peterson on  Tartu Ülikooli kunstiajaloo magistrant. Uku on fotograafiaga tegelenud enam kui 10 aastat nii töötava fotograafina, katsetava fotoentusiastina kui ka fotoajalugu uuriva kunstiajaloolasena. Tema sügavama huvi on pälvinud fotograafia algusaeg, mille lahutamatu osa on camera obscura — "pimeruum". Ehitades kodus toa "pimekambriks", laseb ta valgusel joonistada tänava oma toa seinale. Õigete olude puhul, mis kõik ei sõltu inimesest, on sügiskooligi tulijal lootus astuda camera obscurasse.

Camera obscura — fotograafia esmane ilming?

Camera obscura ehk pimekamber on köitnud inimeste meeli juba tuhandeid aastaid. Seda on kasutanud astronoomid päikesevarjutuste vaatamiseks, maalikunstnikud täpsete ülesjoonistuste tegemiseks ning fotograafid piltide fototundlikule materjalile jäädvustamiseks.

Auk seinas või aknakattel, mis joonistab valgusega pimedasse tuppa pöördkujutise, on oma algideelt sarnane kastile, mille fotopioneerid Nicéphore Niépce ja Louis Daguerre ning Henry Fox Talbot kohandasid fotograafiliste jäädvustuste tegemiseks. Tööriistast, mis võimaldas luua täpsemaid kontuurjooni, on saanud tänapäevase fotograafia peamine sümbol. Optiliselt moonutatud kujutis, mis selles pimekambris tekib, on ääretult huvitav ning paeluv. Tekkinud kujutise vaatamises ja sellega soovitud vaate kadreerimises on alati midagi võluvat, kuid samas ka piiravat. Oma ettekandes proovin seda võlu ja samas ka valu kuulajatega jagada.

Vt lühidalt camera obscura kohta.

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale ;)

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Mulle tundus loogiline siduda selfie enda ettekande teemaga ja seetõttu pildistasingi end oma magamistuppa ehitatud camera obscuras.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

Fotograafia hakkas mind huvitava kümmekond aastat tagasi fotoentusiastina. Alguses huvitasid mind enam fototehnilised aspektid, aegamööda olen jõudnud keerukamate küsimusteni, milleni on mind suunanud minu töö fotograafina ja fotoajaloo uurimine Tartu Ülikooli kunstiajaloo bakalaureusetudengi ja magistrandina. Fotograafia juures huvitab mind nii selle praktiseerimine kui ka selle erinevate ideeliste ja ajalooliste küsimuste üle juurdlemine.

3) Kas foto on objektiivne?

Foto ei ole minu arvates kunagi millegi täielik objektiivne jäädvustamine, kuid selles võib olla püüd objektiivse jäädvustamise poole ning seetõttu ka soov teha kõik, et jäädvustus oleks võimalikult objektiivne. Seega võiks mõnd fotograafilist jäädvustust lugeda kindlasti objektiivuse poole püüdlevaks, kuid samas võib foto olla nii teadlikult kui teadmatult subjektiivne.

Madisson ja Ventsel: Viraalse kommunikatsiooni eripäradest

Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson. Selfie.

Mari-Liis Madisson (MA semiootika) on kultuurikommunikatsiooni nooremteadur ja Andreas Ventsel (PhD semiootika) semiootika vanemteadur. Mõlemad peavad loenguid Tartu Ülikoolis, Andreas lisaks veel Tartu Kõrgema Kunstikooli fotofraafia osakonnas. Mari-Liis ja Andreas käsitlevad teemat, millega puutume kokku iga päev: info — olgu see mistahes kujul, ka foto — plahvatuslikku liikumist ja kommunikatsiooni.

Viraalse kommunikatsiooni eripäradest

Ülemaailmne arvutivõrk on andnud inimestele pretsedenditu võimaluse erinevate info- ja kommunikatsiooniressursside vahel valida ning oma huvidele vastavat tähendus-paketti kokku panna. Ettekandes keskendume nendele muutustele läbi viraalsuse kontseptsiooni.

Viraalne tekst jõuab massideni n-ö digitaalse suusõnalisuse mehhanismide vahendusel, ilma, et seda oluliselt transformeeritaks. Viraalsus eeldab lühikese aja jooksul väga suure auditooriumini jõudmist. Samas ei eelda see auditooriumilt erilist osalemist. Püüame selgitada, millised on viraalse võrgusuhtluse tähendusloomelised eripärad, millistel kultuuridominantidel see tugineb, millised on viraalse teksti erinevad vormid jne.

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale ;)

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Pilt on tehtud Tartu Linnamuuseumis ja pildistatud sai seetõttu, et meie ümber oli palju raame. 

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

(Mari-Liis ja Andreas lähtuvad tehtud selfie'st.) See sõltub: a) pilt, kus me mõlemad peal oleme, b) meenutus külaskäigust, c) popp ja noortepärane pildistamiskatsetus

3) Kas foto on objektiivne?

(Mari-Liis ja Andreas lähtuvad tehtud selfie'st.) Nii ja naa. Eriti tihti me seda virtuaalset albumit, kus pilt sees on, ei lappa. Välja me seda printinud pole. Me oleme seal ja pilt on meie tehtud, see on objektiivsus.

Jaak Kikas: Kui on vari, on valgus

Jaak Kikas. Selfie.

Füüsikaprofessor Jaak Kikas on Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi direktor. Selle aasta jaanuaris avas professor isikunäituse Tartu galeriis Noorus — “40 pilti”. Portaal Läänlane nimetab septembris Haapsalusse jõudnud näitust “fotomustkunstiks”. “Selgub, et väärikas Tartu ülikooli füüsika instituudi direktor on krutskimees, kes seab oma fotodel fookusesse asjad ja annab neile oma erialaste teadmiste abil üsna ebamaise välimuse.” (Läänlane, 28. sept 2015)

Kui on vari, on valgus

Vari ja tegelikult ka peegeldus (nt veepinnalt) on küllap esimesed “prefotograafilised” ja isegi “prehumaansed” (st ka loomadele omased) kogemused tegelikkuse peegeldumisest (kopeerimisest, multiplitseerimisest) valguse abil.

Vari (varju heitmine) on lihtsaim optikanähtus, ometigi kaugel triviaalsusest, kasvõi sellegi tõttu, et ta tekkeks on vajalik vähemalt kolme objekti olemasolu: valgusallikas, varju heitev keha (eesti keeles sageli ka varjuks kutsutud) ja taust (ekraan), millel varju jälgida.

Anname põgusa “varjuoptikalise” sissejuhatuse: mis, kuidas ja milliseid varje heidavad, mida ütleb vari varju kohta (oh, see eesti keele mitmetähenduslikkus!). Visandame tee “varjudest koopaseinal” moodsasse fotograafiasse koos mõnede varjuteemaliste ekskurssidega folkloori, kunstkirjanduse ja kaunite kunstide valda.

Ex umbra in solem! 

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale ;) 

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Lähim punkt mu kodusele töölauale, kus taga oli suht neutraalne taust. “Eifeli torni” ei hakanud otsima, haarasin kaamera ja voilà!

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

(Jaak Kikas lähtub tehtud selfie’st.) Tähendusevaba foto, ei märgista midagi, mida suvaline pildistatut tundev inimene sealt välja ei loeks (“See on Jaak Kikas ju!”).

3) Kas foto on objektiivne?

Jah — samavõrra kui muugi meeleliselt tajutav objektiivne reaalsus, mille olemasolu ma ei eita, st ma usun, et fotol kujutatud persoon reaalselt eksisteerib.

Sügiskool ootab tudengite ettekandeid või fotosid

---- --- ---------! Joonistus: Egon

Hei, semiootikatudeng!

Sügiskool ootab sinu loovat ettekannet. Kui sind huvitab fotograafia, Barthes ja tema metodoloogilised otsingud, visuaalne maailm või hoopis midagi muud, mis pakitseb hinges — anna endast märku! Ettekande pikkus on maks. 20 minutit.

Või kui sul on kogunenud fotosid, mida soovid diginäitusena esitleda, siis anna samuti endast märku. Ettekande või diginäituse soovist kirjuta: egon.erkmann@gmail.com

XVI Semiootika sügiskool “Peitumus/Nähtumus” toimub 14.–15. novembril Mammaste tervisespordikeskuses Põlva külje all. Sügiskooli pealkiri viitab visuaalse maailma tähendusloomele kultuuris. Mis on see, mida me fotodes näeme? Milline maailm peitub visuaalse maailma taga, kuidas see maailm ennast loob?

- - -

This year's Autumn School of Semiotics is dedicated to the 100th birth year of French semiotician Roland Barthes. Hence, the main topic of Autumn School is photography/visuality.

So, if you, a semiotics student, feel that you could talk about photography, Barthes, visuality or something that you ponder on, please let us know. Length of presentation max 20 minutes.

Or if you happen to have some photos that you would wish to display at a digital exhibition, inform us as well. To forward us your presentation or digital exhibition wish, please contact us via egon.erkmann@gmail.com

XVI Autumn School of Semiotics "Peitumus/Nähtumus" will take place 14-15 November at Mammaste Health Sport Center. The title "Peitumus/Nähtumus" ([Un]Hidden) refers to the meaning making processes of the visual world in culture. What is it that we see in photos? What kind of a world is hiding behind the visual world and how does it create itself?

"Camera lucida" ilmus eesti keeles

Üleval: "Camera lucida" esitlus Tartu Kunstimuuseumis. All: raamat raamatupoes. Fotod: Egon

EKA Kirjastus andis välja Roland Barthes'i raamatu “Camera lucida: märkmeid fotograafiast”. Tegu on raamatuga, mida peetakse enim tsiteeritud fotograafia alaseks teoseks.

Kirjastus tutvustab raamatut:

Camera lucida: märkmeid fotograafiast” on Barthes’i sügavalt isiklik sissevaade foto kui meediumi olemusse. See raamat — viimane, mille Barthes oma eluajal jõudis avaldada — uurib fotograafilise kogemuse eripära, lähtudes tõmbest, mida me teatud fotode vastu tunneme. Kust see tõmme tuleneb? Kus ta meid hoiab? Milles seisneb see hullumeelsus, mida ainult fotograafiline kujutis suudab tekitada? 

Barthes’i käsitlust foto kui meediumi ajast ja foto ning surma suhtest, eriti tema sissetoodud mõisteid studium ja punctum, kasutatakse fotograafilises diskursuses laialdaselt siiani. 

Raamatu esitlusel 8. oktoobril Tartus kirjeldas Barthes'i raamatu ja teksti võlu tõlkija ning semiootik Anti Saar: 

Minu meelest Barthes'i tekstis on selline eriline kergus — teaduskirjandusele suhteliselt ebaomane; peensus, elegants, maitsekus. Ja täiesti ilukirjanduslik kvaliteet.

Raamatu toimetas Neeme Lopp ning kujundas Indrek Sirkel. Fotograaf Paul Kuimeti kaastööna on raamatul 6 erinevat kaanekujundust. Raamat on saadaval raamatupoodides (hind u 15 eurot).

Vt ka EKA Kirjastuse raamatu tutvustust

Sügiskool 2015 tuleb peitumusest nähtumusse

Roland Barthes. 1977, Pariis. Foto Louis Monier (Gamma). Allikas: www.roland-barthes.org

XVI Semiootika Sügiskool pealkirjaga „Peitumus/Nähtumus” toimub 14.–15. novembril Mammaste tervisespordikeskuses Põlva külje all.

Sügiskooli pealkiri „Peitumus/Nähtumus“ viitab visuaalse maailma tähendusloomele kultuuris. Mis on see, mida me fotodes näeme? Milline maailm peitub visuaalse maailma taga, kuidas see maailm ennast loob?

Sel aastal on sügiskool pühendatud Prantsuse semiootiku Roland Barthes’i 100. sünniaastapäevale. Kirjandusteoreetik ja semiootik R. Barthes (12. nov 1915 – 25. märts 1980) uskus, et foto on jäljend konkreetsest objektist ning lahutamatult seotud reaalsusega. Foto kirjeldab seda, mis on olnud.

Sügiskool seob omavahel fotograafia, Barthes´i metodoloogilised otsingud, online-kultuuri tähistamispraktikad ja selle visuaalsuse ning fotograafia töötoa. Töötuba tutvustab 19. sajandi ambrotüübi* ja dagerrotüübi* valmistamise etappe, mis viivad meid tagasi fotograafia sünni juurde.


* Ambrotüüp on märgkolloodiummenetluse teel saadud nõrgalt alasäritatud negatiivkujutis klaasil, mis näib mustale taustale (must kangas, paber, kartong vms.) asetatuna positiivina: kujutise tihedamad alad on tumedast taustast heledamad.
* Dagerrotüübid on hõbetatud kujutis vaskplaadist alusel. Dagerrotüüpiat tutvustati Pariisis avalikkusele esimest korda laiemalt 176 aastat tagasi, 19. augustil 1839. aastal. Seda kuupäeva peetakse fotograafia sünnipäevaks.

– – –

Vaata ka Roland Barthes'i kohta Wikipediast, lehekülge tema elust ja loomingust ja sünniaastapäevale pühendatud fotojahi lehekülge.