Ott Puumesiter. Selfie. |
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
See hämar pilt on tehtud DJ Shadow ja Cut Chemisti tuuri Renegades of Rhythm Tallinna kontserdil. Shadow album "Endtroducing" aitas mul 90ndate teisel poolel mõista, mis asi üleüldse on see, mida nimetatakse muusikaks. Kui tegelane, kes mu vormumises niivõrd tähtis oli, materialiseerub, peab pildistima ruumis, milles ta seda tegi.
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
Pilt olevikust samavõrd hägune kui mälestused minevikust.
3) Kas foto on objektiivne?
Selfie kohta kuuleb ja näeb pidevalt, et tegemist on nartsissismi ilminguga ja seetõttu mingisuguse patoloogia sümptomiga ja nõnda edasi. Hoopis põnevama tõlgenduse annab André Gunthert, kelle jaoks on selfie üheks funktsiooniks objektiivsuse subjektiveerimine — st et objektiivsust sunnitakse mängima indiviidi reeglite järgi. Näiteks: monument, millega koos end pildistan, ei ole enam lihtsalt märk mingist lahingust ega ka lihtsalt mingisse kultuuriruumi kuuluv artefakt — nüüd on ta "omastatud" minu individuaalsesse konteksti. Selles mõttes võiks selfie olla just objektiivsena tajutava lammutamine — perspektiviseerimine (kui lubate nõnda koledat sõna).
Marin Oja. Selfie. |
Martin Oja tegi esimesed pildid 4aastaselt Zenit-E olümpia-väljaandega. Kaadrisse jäi muru ja tükike jalgratast. Hiljem Martinist fotograafi ei saanud. Ta õppis semiootikat, tegi paar filmi, kirjutas paar raamatut. Nüüd teeb ta DJ Daysleeperi nime all Raadio 2s saateid ning mängib vahel pidudel muusikat. Ta on ka ringiga tagasi semiootika juurde jõudnud ja õpib doktorantuuris esimesel kursusel.
1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?
Täpselt ei mäleta, see oli mõned aastad tagasi. Vist oli tarvis dokumendipilti, muidu poleks selfie't teinud. Panin statiivi üles ja tegin prooviklõpsud, taust pole muidugi paigas.
2) Mis on foto tähendus teie jaoks?
Mõnikord olen mõelnud, et foto lubab kunstnikul ruttu ja kerge vaevaga kaifi saada. Et oled midagi ära teinud. Päev on täkkesse läinud. Ega see nii lihtne muidugi pole. Ühel pool telje otsas on meisterlik lavastus, objekti ja valguse seadmine. Teisel pool pöörane juhus, cartier-bressonilik pealesattumine. Vahele jäävad aga need seitse miljardit, kes kõik on äkitsi saanud fotograafideks. Või räägivad hoopis uut keelt, pealtnäha lihtsat ja kõigile mõistetavat.
3) Kas foto on objektiivne?
Tore oleks ju arvata, et objektiivist sündinu peab objektiivne olema. Tegelikult on foto salakaval. Valetab paremini. Fotot ei osata vist praegugi niipalju kahtlustada kui trükimeediat, kuigi fotokunsti algusest peale on olemas manipulatsioon. Ka filmikunsti juured on otsapidi manipulatsioonis ja animatsioonis. Ning selle kõrvalt võrsuvad kohe ka Meliési eriefektid. Kõige taga on muidugi see, et visuaalset infot inimene lihtsalt peab kõigepealt uskuma. Kahtlus tuleb alati takkajärele. See on geenidega kaasas. Muidu oleks meid kõiki maha löödud ja nahka pandud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar