Täistabamus!

Vasakult: Maris, Egon (kõige pikema käega), Martin ja Elo. Selfie.

Udune ja vihmane pühapäeva pärastlõuna Vanemuise ees, koht kus algas ja lõppes sügiskool. Osalejatele. 

Meile, korraldajatele, algas ju sügiskool juba augustis. Andes enda käe ja südame, lootsime õnnestumist. Nüüd saame öelda: see õnnestus!

Me täname teid kõiki, kes te osalesite selles tähenduslikus, kohati improvisatsioonilises sügiskoolis. Meid oli kokku 66. See osalejatearv võtab siiani sõnatuks.

Kuid sügiskooli lõppedes ei ole sügiskool veel läbi! Jälgige uudisvoogu kindlasti edasi, sest taasavaldamisele tulevad (analoog)fotod ja ettekanded.

Ärge siis järgmise aasta sügiskooli maha magage! ;)

Sügiskooli täieline nähtumus

Naeratav semiootika sügiskool

Sügiskoolist sai osa 68 osalejat, kellest ühispilt jäädvustas 60.

Lisaks praegusetele ja endistele semiootika tudengitele ja õppejõududele, oli osalejaid maali, filosoofia, sotsioloogia, kirjanduse, tehnotroonika, kultuuri, botaanika, teatrikunsti, ajaloo, füüsika, kunstiajaloo, folkloristika, etnolooogia, arvuti, programmeerimise ja filmi erialalt. Kes õppimas, kes töötamas nendel erialadel.

Kliki fotole, et seda SUURELT vaadata (ja alla laadida) :)

Ööhelitegijad Puumeister & Oja

Kui pimedaks läheb, siis lugeda ja vaadata ei saa, kuid kuulata küll. Sügiskooli ööhelid valivad Ott Puumeister ja Martin Oja. Teistel jääb üle vaid käe tõsta ja hüpata!

Ott Puumesiter. Selfie.

Ott Puumeister on Tartu ülikooli semiootika doktorant. Uurimisteemadeks biovõim ja -poliitika —kuidas inimeste elu muundub ja muudetakse esmatähtsaks poliitiliseks objektiks/subjektiks. Ühesõnaga, inimene poliitilise olendina niivõrd kuivõrd ta on elusolend teiste elusolendite seas — ja mitte erinev ning eriline (nt keelelise võimekuse poolest jne). Inimese sisemine loodus/loomsus ilmneb biovõimu raames fundamentaalselt poliitilisena. 

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite? 

See hämar pilt on tehtud DJ Shadow ja Cut Chemisti tuuri Renegades of Rhythm Tallinna kontserdil. Shadow album "Endtroducing" aitas mul 90ndate teisel poolel mõista, mis asi üleüldse on see, mida nimetatakse muusikaks. Kui tegelane, kes mu vormumises niivõrd tähtis oli, materialiseerub, peab pildistima ruumis, milles ta seda tegi.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks? 

Pilt olevikust samavõrd hägune kui mälestused minevikust.

3) Kas foto on objektiivne?

Selfie kohta kuuleb ja näeb pidevalt, et tegemist on nartsissismi ilminguga ja seetõttu mingisuguse patoloogia sümptomiga ja nõnda edasi. Hoopis põnevama tõlgenduse annab André Gunthert, kelle jaoks on selfie üheks funktsiooniks objektiivsuse subjektiveerimine — st et objektiivsust sunnitakse mängima indiviidi reeglite järgi. Näiteks: monument, millega koos end pildistan, ei ole enam lihtsalt märk mingist lahingust ega ka lihtsalt mingisse kultuuriruumi kuuluv artefakt — nüüd on ta "omastatud" minu individuaalsesse konteksti. Selles mõttes võiks selfie olla just objektiivsena tajutava lammutamine — perspektiviseerimine (kui lubate nõnda koledat sõna).

Marin Oja. Selfie.

Martin Oja tegi esimesed pildid 4aastaselt Zenit-E olümpia-väljaandega. Kaadrisse jäi muru ja tükike jalgratast. Hiljem Martinist fotograafi ei saanud. Ta õppis semiootikat, tegi paar filmi, kirjutas paar raamatut. Nüüd teeb ta DJ Daysleeperi nime all Raadio 2s saateid ning mängib vahel pidudel muusikat. Ta on ka ringiga tagasi semiootika juurde jõudnud ja õpib doktorantuuris esimesel kursusel. 

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite? 

Täpselt ei mäleta, see oli mõned aastad tagasi. Vist oli tarvis dokumendipilti, muidu poleks selfie't teinud. Panin statiivi üles ja tegin prooviklõpsud, taust pole muidugi paigas.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks? 

Mõnikord olen mõelnud, et foto lubab kunstnikul ruttu ja kerge vaevaga kaifi saada. Et oled midagi ära teinud. Päev on täkkesse läinud. Ega see nii lihtne muidugi pole. Ühel pool telje otsas on meisterlik lavastus, objekti ja valguse seadmine. Teisel pool pöörane juhus, cartier-bressonilik pealesattumine. Vahele jäävad aga need seitse miljardit, kes kõik on äkitsi saanud fotograafideks. Või räägivad hoopis uut keelt, pealtnäha lihtsat ja kõigile mõistetavat. 

3) Kas foto on objektiivne?

Tore oleks ju arvata, et objektiivist sündinu peab objektiivne olema. Tegelikult on foto salakaval. Valetab paremini. Fotot ei osata vist praegugi niipalju kahtlustada kui trükimeediat, kuigi fotokunsti algusest peale on olemas manipulatsioon. Ka filmikunsti juured on otsapidi manipulatsioonis ja animatsioonis. Ning selle kõrvalt võrsuvad kohe ka Meliési eriefektid. Kõige taga on muidugi see, et visuaalset infot inimene lihtsalt peab kõigepealt uskuma. Kahtlus tuleb alati takkajärele. See on geenidega kaasas. Muidu oleks meid kõiki maha löödud ja nahka pandud. 

Sügikooli "pidurdab" kõnejuht Silver Rattasepp

Silver Rattasepp. Selfie.

Esinejate sisse ja väljajuhatamiseks on sügiskooli kõnejuhiks Silver Rattasepp, tautoloog. 

Võttes arvesse Eesti Keele Instituudi nõuannet, ei kasuta me sõna moderaator*, vaid uudissõna kõnejuht**.

Ometi saaks kõnejuhi tegevuse selgituseks kasutada ka sõna moderaator õigeid tähendusi. Tehnilises tähenduses peabki Silver aeglustama sügiskooli esinejate tempot, pakkumaks hingetõmbeaega. Või hoopis muusika tähenduses „heli reguleerima”, sest on ju sügiskool kui omanäoline instrument, mille helipilt on oluline. Endise trummarina peaks Silver biiti tabama…

* Moderaator
** Kõnejuht

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale.)

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Selle nurga alt õnnestus varjata kõike seda, mida nii mõnigi naiivne pildistaja paljastab oma pildil talle endale märkamatuks jäänud taustal.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

Üks mu sõber võttis kunagi kokku põhjuse, miks ta ise kunagi pilte ei tee: "See on justkui mäletama sundimine."

3) Kas foto on objektiivne?

Pedantlikult: mõistagi mitte. Objektiivsuse idee pole mingi suva "vastavus tegelikkusega", vaid on seotud ennustatavuse ja korratavusega. Seega ilmselgelt sada selfie't minust on teaduslikum kui üksainus.

Hasso Krull: Tule, öö pimedus, võta mind sülle: Barthes, Haneke, Õunpuu

Esimene inimene. Hasso Krul. Selfie.

Hasso Krull, luuletaja ja tõlkija, TÜHI õppejõud. Tänu fotograafidest sõpradele aeg-ajalt esinenud ka modellina.

Tule, öö pimedus, võta mind sülle: Barthes, Haneke, Õunpuu

Roland Barthes’i essee „La chambre claire“ (e.k „Camera lucida“) vastandab korduvalt fotograafiat ja filmikunsti, eelistades esimest. Siiski leiab ta ka filmi juures ühe eelise, millest on juttu 23. ptk-s: ekraan ei olevat raam, vaid kattevari (pas un cadre, mais un cache), sealt väljunud tegelane elab edasi ja teatav „pime ala“ topeldab lakkamatult filmi vaataja nägemisvälja (un „champ aveugle“ double sans cesse la vision partielle). Fotole annab Barthes’i meelest sellise „pimeda ala“ alles punctum, „peen väljaspoolsus“ (hors-champ subtil), mis võimaldab justkui pildist välja astuda: ilma selleta jääb foto üheseks ehk „unaarseks“ (photo unaire, mille näidetena Barthes toob välja reportaaži ja pornograafia, 17. ptk).

Ometi on ühesus ka filmikunsti häda. Tavaliselt põhjustab selle valitsev narratiiv, tuntud muinasjutu-motiive varieeriv, teisendav ja ümberpöörav jutustus (kangelane pannakse proovile, talle antakse imelist abi, ta maksab õiglaselt kätte, vastassugupool tunnustab ja imetleb teda jne). Selline jutustus tekitab vaatajas tunde, et väljaspool kaadrit polegi midagi, s.t seal pole midagi märkimisväärset. Niisugune ilmne viga muutub seetõttu ise mõnede filmide teemaks. Sellised filmid hakkavad mängima „pimeda ala“ ja „peene väljaspoolsusega“, mille peavoolukino hooletusse jättis. Vaatlen järgnevalt kahte näidet, Michael Haneke „Caché“ ja Veiko Õunpuu „Roukli“, mis väljaspoolsuse filmi teemaks võtavad ja jutustuse topeldavad, luues teose, mida on raske ammendavalt ümber jutustada.

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale.)

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Sügiskool on pühendatud Roland Barthes'ile ja tema esseele "Helekamber" ehk "Camera lucida". Mulle tundus, et kõige rohkem sarnaneb helekambrile vannituba, sellepärast tegin pildi seal. Riietasin end nõnda, et võiksin samas kostüümis esineda ka Mammastes. See on minu elu esimene selfie.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

Foto on minu jaoks graafia, valguse kirjutatud kujutis. Barthes'i meelest oli foto maagiline, ja arvan, et see on nii ka tänapäeval, kuigi nüüd on enamasti tegemist tõrjemaagiaga. Tõrjemaagia heaks näiteks on Facebook, kus keegi kunagi ei ole päris oma nägu, või siis pannakse sinna mõttetuid kujutisi, et kurivaime segadusse ajada. Teine hea näide on reisifoto: tundmatusse kohta sattudes teen sellest kõigepealt pildi, et saada ta oma võimusesse.

3) Kas foto on objektiivne?

Foto kui maagiline akt on alati objektiivne, s.t ta on suunatud objektile. Kui foto oleks subjektiivne, siis oleks tegu pigem palvetamise ehk eneseabiga.

Tarmo Virves: Robert Cornelius’e autoportree — kõige esimene “selfie”

Tarmo Virves. Selfie.

Tarmo Virvese jaoks on fotograafia ennekõike isiklik progress. See on ka tehniline protsess, kus foto on sageli jääkprodukt, alahindamata selle olulisust. Fotograafiks Tarmo end ei nimeta. Proletaarlasena on ta veendunud, et isetegemise oskus — käsitöö — ei ole häbiasi. Ja käsitöö, sõna otseses mõttes, ambrotüübi ja dagerrotüübi tegemine ongi. Tarmo räägib fotograafia algusaja pildi ilmumisest ning töötoas saab sellest iga soovija osa.

Robert Cornelius’e autoportree — kõige esimene selfie

Mina olengi Robert Cornelius. Sündisin 1809 ja surin 1893. aastal. Kui olin 30, tegin endast pildi, mille taha kirjutasin: “The first light Picture ever taken. 1839.” Täna te ütlete selle kohta “selfie”. 

Ma näitan teile — nii ajakohaselt, kui võimalik —, kuidas ma seda tegin. Ma panen ülesse plaatkaamera; ma tardun, et valgus jõuaks joonistada mu kujutise; ma teen selle plaadiga kõike, et te näeksite ja teaksite, kuidas aeg ja ruum kinni püüda. 

Nii see kõik algas. Kõik see, mis laseb teil täna sekundiga teha endast selfie ning rääkida foto tähendusest.

Loe ka Robert Cornelius’est. 

— — —

Sügiskool palus igalt esinejalt endlit/selfie’t ning vastata küsimustele. (Küsimuste interpreteerimine jäi vastajale.)

1) Miks pildistasite selfie just seal, kus te seda tegite?

Selfie’sid on laias laastus kolme sorti: näidatakse end; näidatakse, kellega koos ollakse; näidatakse, kus ollakse. Ajendiks, nagu selfie puhul kombeks, edevus. Või õigem oleks: ebakindlus, sotsiaalne positsioneerimine — enesekureeritud imago, hoolikalt valitud võte enda elust. Mina, vastupidiselt, tegin täiesti argipäevase selfie.

2) Mis on foto tähendus teie jaoks?

Foto tähendus üldiselt on laialivalguv teema. Kuid kindel on, et mida rohkem aega möödub, seda märgilisemat tähtsust foto omab.

3) Kas foto on objektiivne?

Foto üldises mõttes ei ole eriti objektiivne. Konkreetne selfie, minu arvates, peegeldab üsna täpselt reaalsust. Ise peaksin seda objektiivseks, samas kui keegi teine näeb siin midagi muud. Me vaatame ja märkame erinevaid asju fotol. Fotot on üsna raske objektiivselt võtta, isegi kui eesmärgiks on objektiivsus, mida see tänapäeva (sotsiaal)meedias ei ole, eriti selfie puhul. 

Sügiskoolis saab osta raamatut "Camera lucida"

"Camera lucida" — viiel erineval moel, kuid sama sisuga. Foto: Egon

Tänu EKA Kirjastusele on võimalik sügiskoolis osta eriti soodsa hinnaga äsja ilmunud Roland Barthes'i raamatut "Camera lucida: märkmeid fotograafiast".

Sügiskoolis ostetud raamatu teeb eriliseks märgistus, mis tuletab raamatu avamisel alati meelde Barthesi 100. sünnipäeva ja sügiskooli. Valida on viie erineva kujundusega raamatu vahel (sisu on kõigil sama! :)

Raamatu hind sügiskoolis on 11 eurot. Osta saab ainult sularahas.

Raamatu toimetaja on Neeme Lopp, tõlkija Anti Saar ning kujundaja Indrek Sirkel. Vt ka raamatu esitlemisuudist.